Otsekõne väljendab seda, mida keegi sõnasõnalise täpsusega ütles.
Otsekõne pannakse alati jutumärkidesse.
Saatelause märgib, kes kuidas otsekõnega väljendatud lauset ütles.
Otsekõne ja saatelause võivad teineteise suhtes paikenda väga erinevalt ning sellest paiknemisest sõltuvad ka kirjavahemärgid.
Kaudkõne kasutatakse juhul, kui ei olda kindlad,
mida keegi sõna-sõnalt ütles, või ei peeta selle edasiandmist oluliseks.
Kui hakata otsekõne muutma kaudkõneks, tekib põimlause,
mille pealauseks on otsekõne saatelause (lause peamine mõte on, et keegi ütles midagi)
ning kõrvallauseks otsekõnes väljendatud mõte (ehk siis täpsustus, mida keegi ütles).
mida keegi sõna-sõnalt ütles, või ei peeta selle edasiandmist oluliseks.
Kui hakata otsekõne muutma kaudkõneks, tekib põimlause,
mille pealauseks on otsekõne saatelause (lause peamine mõte on, et keegi ütles midagi)
ning kõrvallauseks otsekõnes väljendatud mõte (ehk siis täpsustus, mida keegi ütles).
Näiteks:
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")
Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")
NB! Isegi kui otsekõnes ei asu saatelause lause alguses, siis kaudkõne alustame saatelause mõttekäiguga.
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")
Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")
NB! Isegi kui otsekõnes ei asu saatelause lause alguses, siis kaudkõne alustame saatelause mõttekäiguga.
Näiteks:
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")
Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")
Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Näiteks:
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Näiteks:
Ta ütles pärast vaikimist, et ma tuleksin temaga Puškini uulitsale.
("Tule minuga Puškini tänavale," ütles ta pärast vaikimist.)
Ta ütles pärast vaikimist, et ma tuleksin temaga Puškini uulitsale.
("Tule minuga Puškini tänavale," ütles ta pärast vaikimist.)
Näiteks:
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Ta hõiskas, et Puškini uulitsal on nii vahva.
("Puškini uulitsal on nii vahva!" hõiskas ta.)
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)
Ta hõiskas, et Puškini uulitsal on nii vahva.
("Puškini uulitsal on nii vahva!" hõiskas ta.)