f ja š on võõrhäälikud, mis tähendab, et nad esinevad ainult võõrsõnades. 

     f ja š õigekirja teeb keeruliseks see, et reeglite kohaselt tuleks neid häälikuid kirjas märkida sarnaselt sulghäälikutega. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d eesti keeles pole olemas (sulghäälikutel on nende tarvis eraldi tähed g,b,d). Kui me kirjutame ühekordse f-i ja š, siis on see juba pikk häälik, kahekordne täht tähistab aga nn ülipikka häälikut. Viga tekib siis, kui pikka f-i ja š-d tahetakse kirjutada kahe tähega.
     Eriti keeruline on see probleem siis, kui f või š asub sõna lõpus, kus vormide moodustamisel toimub palju muutusi.

---

 
Üldiselt tasub meelde jätta, et f-i ja š kirjapilt erinevates vormides muutub ainult siis, kui algvormis on samas silbis ff või šš ees lühike täishäälik - siis käändub see sõna sarnaselt sõnale trepp (kus pp ees on samuti  lühike täishäälik).

     Kõikidel teistel juhtumitel jääb f-i ja š kirjapilt erinevates vormides võrreldes algvormiga muutumatuks ükskõik kui erineva pikkusega f ja š erinevates vormides ka ei kõlaks.

Oht tekib siis, kui unustada, et eelmised nõuanded kehtivad vaid siis, kui jälgida silbi piire. On sõnu, kus tundub, et ff või šš ees on täishäälikuühend, kui siiski ei ole: täishäälikute vahelt jookseb silbipiir.