Eesti keeles on kaks tegumoodi –
isikuline ja umbisikuline tegumood.

​ISIKULISE TEGUMOE korral on tegevuse tegija või olukorras olija teada, seda väljendavad pöördelõpud. 
Isikulisel tegumoel endal tunnus puudub.
Esineb nii olevikus kui ka kolmes minevikuvormis.

Näiteks:
Minu isa saab sellest teemast omamoodi aru. (olevik; on teada, et ISA saab aru)

Arutasime selle teema üle veel pikalt pärast tunde. (lihtminevik; kuigi tegijat ei väljenda eraldi sõna, saame tegusõna vormist teada, et tegijaks on MEIE)

Ema on tegumoodidega kimpus olnud kogu oma elu. (täisminevik; kimpus on EMA)

Vanaisa aga oli abi palunud tuttavalt professorilt, enne kui teema selgeks sai. (enneminevik; teame, et VANAISA palus)

UMBISIKULISE TEGUMOE korral teame küll tegevust, aga tegija jääb määratlemata.

Kindel kõneviis esineb umbisikulise tegumoes nii olevikus kui ka kolmes minevikuvormis.

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku tunnus on –kse. 
Nt Tunni lõpus tormatakse klassist välja.

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe lihtmineviku tunnus on –ti/-di. 
Nt Tänases tunnis aina lauldi ja kirjutati.

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe täis- ja ennemineviku tunnus on –tud/-dud. 
Nt Praeguseks hetkeks on kirjutatud neli lehekülge konspekti ja lauldud kümmekond laulu.

Üldtunnust –da-/-ta- kasutatakse kaudse, tingiva ja käskiva kõneviisi korral.
Need kõneviisid esinevad umbisikulises tegumoes olevikus ja
​üldminevikus (minevikutunnuseks -tud/-dud).

Näiteks: 
Täna kirjutatavat lepingule alla. (kaudne kõneviis olevikus)
Täna olevat lepingule alla kirjutatud. (kaudne kõneviis üldminevikus)

Kuulataks hoolikamalt, saadaks paremini aru.  (tingiv kõneviis olevikus)
Oleks hoolikamalt kuulatud, oleks paremini aru saadud. (tingiv kõneviis üldminevikus)

Kuulatagu ometi hoolikamalt! (käskiv kõneviis olevikus)
Olgu see teema ükskord õpitud! (käskiv kõneviis üldminevikus)