Põimlause on liitlause, kus osalaused on omavahel seotud ehk põimunud.
Ehk
Põimlauses on üks peamine mõte (pealause),
​mida täpsustavad teised mõttekäigud (kõrvallaused).

Lause peamist mõtet kannab pealause, mida saaks kasutada ka eraldi lausena.

Kõrvallause täpsustab pealauset või selle mõnda osa, sellepärast ei saa seda kasutada eraldi lausena. 
Kõrvallause algab alati siduva sõnaga.
​Kõrvallause eraldatakse pealausest koma(de)ga.

Põimlause võib alata pealausega, millele järgneb pealauset tervikuna või selle üht osa täpsustav kõrvallause.
Kui pealause kannab terviklikku mõtet, siis kõrvallauselgi on ju mõte täiesti olemas, kuid kõige olulisemat mõtet, mida ta pealausest täpsustab sealt välja pole võimalik lugeda.

Pealause on PALJUD MUUTUSID MORNIKS, millele järgneb täpsustav kõrvallause põhjusega, miks nad muutusid morniks (SEST NÄLG NÄPISTAS).

Põimlause võib alata ka kõrvallausega (tunneme ära selle järgi, et lauseosa algab siduva sõnaga), millele järgneb pealause.

Pealause on KÕIK SAID RÕÕMSAKS (teistsugune sõnajärg on tingitud lauseehitusest) ning kõrvallausest saame jällegi teada täpsustuse, mis oli rõõmu põhjus (KUNA SÖÖGIKS OLID PANNKOOGID).

Mõnikord (tegelikult üpris tihti) juhtub nii, et kõrvallause on põimitud pealause sisse. Siis kõrvallause katkestab pealause mõttekäigu, mis jätkub pärast kõrvallauset. Selline ülesehitus on aga eriti veaohtlik, sest kõrvallause tuleb siis nii algusest kui ka lõpust eraldada pealausest komaga - kuid just kõrvallause lõppu unustatakse koma tihti lisamata.

Siin on pealause SEE SAI KÕHU TÄIS ning kõrvallause seal vahel täpsustab, kes on see (KES SÕI). Isegi, kui põimlause mõisted ja reeglid ei jää meelde, on selles lauses selgesti näha kirjavahemärgistamise kõige üldisem põhimõte - erinevad öeldised tuleb omavahel eraldada. Selles lauses on kõrvuti öeldised SÕI ja SAI, mille vahel ei ole ühtegi sõna, rääkimata siduvatest sõnadest. Nii ei olegi muud võimalust, kui nende vahele panna kirjavahemärk.

NB!
​Kui rindlauses esinevate komata sidesõnade ees lõppeb kõrvallause, siis tuleb nende ette ikkagi koma, sest kõrvallause tuleb pealausest eraldada mõlemalt poolt komadega.

Kui nüüd see pealause ja kõrvallause tundub täiesti hiinakeelsena, siis aitab kirjavahemärgistamisel vahest seegi, kui jätad meelde kõige üldisema põhimõtte - erinevad öeldised koos nende juurde kuuluvate teiste sõnadega tuleb teineteisest eraldada kas kirjavahemärgi või siduva sõnaga.

Järgnev tabel tuletab meelde, milliste sidesõnade ette üldjuhul tuleb koma, milliste ette mitte (aga samas tuleb meeles pidada, et kui rindlauses esinevate komata sidesõnade ees lõppeb kõrvallause, siis tuleb nende ette koma, sest kõrvallause tuleb pealausest eraldada mõlemalt poolt komadega).

Selle järgi, kuidas on omavahel ühendatud erinevad osalaused, saab vahet teha ka erinevatel lausetüüpidel (näiteks rind- ja põimlausel).

Eraldi rühma moodustavad sidesõnad KUI, NAGU, KUNI ja OTSEKUI - nende puhul oleneb koma öeldistest.

NB! Ometigi on eelmises tabelis ÜLDREEGEL, millest on põimlause kõrvallause reegel tugevam - ehk kui nende sidesõnadega algab kõrvallause, tuleb nende ette koma, isegi kui eelnevas lauseosas öeldist pole.
Näiteks:
Koolivaheajal, kui ma olin vanaema juures, sõin iga päev pannkooke.

Keerukamaks lähevad juhtumid siis, kui osalauseid on rohkem kui kaks.

​Tegelikult midagi väga keerulist ei olegi, tuleb ainult olla tähelepanelik, milline mõttekäik millise juurde käib ning et erinevad mõttekäigud oleksid üksteisest eraldatud.

Põimlauses võib esineda pealause juures ka mitu kõrvallauset, millest üks kõrvallause täpsustab siis teist kõrvallauset. Kirjavahemärgistamise põhimõtted sellest ei muutu - kõrvallause tuleb eraldada muust lausest (siinkohal siis teisest kõrvallausest) koma(de)ga.

Pealause on ESIMESE KOOGI SAI POISS. Esimene kõrvallause täpsustab, milline poiss sai (see, KES VÄITIS). Teine kõrvallause täpsustab omakorda, mida ta väitis (ET JUST TEMA ON KÕIGE NÄLJASEM.)

Siin on juhtum, kus pealause sisse on põimitud kõrvuti kaks kõrvallauset. Kuna mõlemad kõrvallaused seletavad pealause üht osa (esimesest kõrvallausest saame teada, et PANNKOOGID OLID PRAETUD VÕIS, ja teisest kõrvallausest, et PANNKOOKIDE PEAL OLI MAASIKAMOOS), siis niimoodi kõrvuti olles moodustaksid nad nagu rindlause ning rindlauses sidesõna NING ette koma ei panda.

​Veel üks tore näide ajakirjandusest sellise lausetüübi kohta - kui lühike võib olla pealause ja kui ilmatu pikad seal vahel kõrvallaused: 

 "Lõunaeestlased on hakanud rongiga mitu korda rohkem sõitma"
​ERR 29.09.2015