häälikuõigekiri

h sõna alguses

h sõna alguses on õigekirjas kokkuleppeline - tihti seda häälduses ei kuulegi. Ometi on tal oluline tähendusi eristav ülesanne.

Näiteks:
aru (mõistus)                                        haru (tervikust hargnev osa) 
ale (põlluharimisviis)                          hale (vilets, kehv)
arutama (mõtteid vahetama)           harutama (sõlmedest vabastama)

haar – aar,     hei – ei,        haare – aare,        heit – eit,      helama – elama,      hai – ai, 
higi – igi-,        hais – ais,     hiilid – iilid,            hala – ala,     hind – ind,                  hale – ale,   
hirv – irv,        halg – alg-,   hoiatus – oiatus,  hall – all,       hoid – oid,                   haru – aru, 
hoos  – oos,   harv – arv,   hõng – õng,           hea – ea,      hädal – ädal                hoie – oie,  
hallikas – allikas   ("Eesti keele käsiraamat")

h sõna keskel

Kuigi tahaks väga ka siinkohal nõu anda, siis on see tänamatu ülesanne. Üldistusi teha on keeruline, lõppkokkuvõttes tuleb palju lihtsalt meelde jätta või siis kahtluse korral ÕSist järele vaadata.

Sagedasti tekstis ette tulevate võõrsõnade puhul võib lähtuda sellisest põhimõttest:
1) kui h naabruses on pikk täishäälikud, siis kirjutatakse h ühekordselt
2) kui h naabruses on lühikesed täishäälikud, siis kirjutatakse h kahe tähega

Näiteks:
psüühika, psüühiline           psühholoogia
mehaanika, mehaanik       mehhanism
                                                   sahhariin
stiihia, stiihiline
boheemlane
abstraheerima
                                                  
Kuid sellist põhimõtet ei saa kasutada alati ja igal pool. Nii eesti omasõnades (paharet) kui ka võõrsõnades (ahhaat) leidub küllaldaselt teistsuguseid juhtumeid. 

Ehk siis kokkuvõte kõigest eelnevast - kui kahtled, kontrolli ÕSist.

h sõna lõpus

Esimene põhimõte, mis tasuks siin meelde jätta, on selline:
                                       KUI ALGVORMIS ON SÕNA LÕPUS HH,
                     SIIS JÄÄVAD NEED SINNA KA KÕIKIDES KÄÄNDEVORMIDES, 
                               ÜKSKÕIK, KUIDAS HÄÄLDAMISEL KA EI TUNDUKS.

nimetav    (mis?)          epohh          tsehh          almanahh
omastav   (mille?)        epohhi         tsehhi         almanahhi
osastav     (mida?)        epohhi         tsehhi         almanahhi
seesütlev (milles?)       epohhis       tsehhis       almanahhis

Teinegi põhimõte on lihtsate killast selles mõttes, et sellelgi pole erandeid:
                                 HÜÜDSÕNAD LÕPEVAD ALATI ÜHE H-GA,
                           ÜKSKÕIK, KUIDAS HÄÄLDAMISEL KA EI TUNDUKS.

Näiteks: aitäh, noh, tohoh, jah jne

Eesti Keele Instituudi keelekool:
Hispaanias on hooti hoovihma hoogusid
Liisi Piits, EKI teadur
Postimees 16. november 2019

George Bernard Shaw’ näidendis „Pygmalion“ ja selle põhjal loodud muusikalis „Minu veetlev leedi“ üritas professor Higgins lihtsast lilleneiust kõrgseltskonna daami kasvatada ja seda eelkõige tema hääldust muutes. Üheks hääldusharjutuseks oli sõnaalgulise h väljahääldamine.

Tolle aja („Pygmalion“ esietendus 1913) Inglismaal võiski sõnaalgulise h hoolikas hääldamine olla kõrgseltskonna kõnepruugile iseloomulik, aga Eestis polnud samal ajal üldiselt tavaks sõna alguses h-d välja hääldada. Sõnaalguline h oli 20. sajandi alguses järjekindlalt hääldatav vaid Võru murdes ja Hiiu murrakus. Seega poleks lause „Hispaanias on hooti hoovihma hoogusid“ hoolikas harjutamine teinud Elizast ilmtingimata suurilmadaami, vaid pigem korraliku võrokese või hiidlase.

​Sõnaalgulise h hääldamise ning kirjutamise üle eesti keeles on palju arutletud, diskussioon oligi eriti intensiivne just 20. sajandi algupoolel. Sellal langetati otsuseid, milliste sõnade algusesse h kirjapildis kinnistada. Kirjutamise seisukohast on püsinud nõue, et seal, kus on otsustatud h-d kirjutada, tuleb seda alati teha, samas kui kõnes on lubatud jätta häälik sõna alguses hääldamata. Keeleteadlane Paul Ariste ennustas enne Teist maailmasõda, et sõnaalguline h on hääldusest kadumas, ja leidis, et hääldamata jätmist võikski eelistada.

Eesti Keele Instituudis on tänapäevase häälduse uurimiseks tehtud viimastel aastatel ligi 200 lugemiseksperimenti eri kandist pärit eestlastega. Muuhulgas uuriti seda, kas sõnaalguline h hääldatakse välja või mitte ja millest see võiks sõltuda. Praeguseks analüüsitud 100 inimese materjali põhjal on selgunud, et lugemisel hääldatakse sõnaalguline h peaaegu alati (92 protsendil juhtudest) välja. Veel hoolikamalt hääldati h välja sõnades, kus see eristas tähendusi, nt sõnades hõng, hall, hirve, harva, harutama (vrd õng, all, irve, arva, arutama). Ilmselt tingis kõrge väljahääldamise protsendi lugemiskatse puhul tekkiv kirjapildi mõju hääldusele, sest varasemad uurimused on näidanud, et inimeste omavahelistes mitteametlikes vestlustes on h hääldamata jätmine levinum ja üle poole kõnelejatest jätab selle hääliku sõna alguses hääldamata. Vähegi ametlikumas olukorras, nt avaliku esinemise puhul, h hääldamine aga sageneb.

​Kokkuvõttes võib öelda, et Ariste ennustused täide ei läinud ja saja aastaga on suurenenud hoopis inimeste hulk, kes lauses „Hispaanias on hooti hoovihma hoogusid“ kõik h-d välja hääldavad.