Otsekõne väljendab seda, mida keegi sõnasõnalise täpsusega ütles. 
Otsekõne pannakse alati jutumärkidesse.

Saatelause märgib, kes kuidas otsekõnega väljendatud lauset ütles.

Otsekõne ja saatelause võivad teineteise suhtes paikenda väga erinevalt ning sellest paiknemisest sõltuvad ka kirjavahemärgid.

Kaudkõne kasutatakse juhul, kui ei olda kindlad,
mida keegi sõna-sõnalt ütles, või ei peeta selle edasiandmist oluliseks.

Kui hakata otsekõne muutma kaudkõneks, tekib põimlause,
mille pealauseks on otsekõne saatelause (lause peamine mõte on, et keegi ütles midagi)
ning kõrvallauseks otsekõnes väljendatud mõte (ehk siis täpsustus, mida keegi ütles).

Kaudkõne lause algab tavaliselt pealausega (ehk antakse edasi info, mis oli saatelauses). Kõrvallause algab tavaliselt sidesõnaga ET.

Näiteks:
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")

Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
​("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")
NB! Isegi kui otsekõnes ei asu saatelause lause alguses, siis kaudkõne alustame saatelause mõttekäiguga.

Kaudkõne koostamisel tuleb olla tähelepanelik isikute märkimisega, et lause tähendus ei muutuks.

Näiteks:
Keegi tark inimene lausus, et oma tarkusele pani ta aluse Puškini uulitsal.
(Keegi tark inimene lausus: "Ma panin oma tarkusele aluse Puškini uulitsal.")

Ta lausus unistavalt, et õnn naeratas talle ning tal oli võimalus õppida Puškini uulitsal.
​("Õnn naeratas mulle," lausus ta unistavalt, "ning mina õppisin Puškini uulitsal.")

Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)

Kui otsekõne küsilause tahta teha ümber kaudkõneks, siis ei kasutata sidesõna ET. Otsekõne lauses küsisõnana esinev ase- või määrsõna muutub kaudkõne kõrvallauses siduvaks sõnaks, seega pole teist siduvat sõna enam tarvis.

Näiteks:
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)

Kui otsekõnes on kasutatud käskivat kõneviisi, siis muutub see kaudkõnes tingivaks kõneviisisks.

Näiteks:
Ta ütles pärast vaikimist, et ma tuleksin temaga Puškini uulitsale.
("Tule minuga Puškini tänavale," ütles ta pärast vaikimist.)

Kaudkõnet moodustades tekib põimlause, mille lõpumärk sõltub alati pealause liigist. Saatelausest tekkinud pealause on kaudkõnes alati jutustav lause, mistõttu on kaudkõne lause lõpus alati punkt.

Näiteks:
Seesama tark olevus imestas, miks mina nii tark ei ole.
("Miks sina nii tark ei ole?" imestas seesama arukas olevus.)

Ta hõiskas, et Puškini uulitsal on nii vahva.
​("Puškini uulitsal on nii vahva!" hõiskas ta.)