Eesti keeles on kaks kõneliiki: jaatav ja eitav kõne.
JAATAV KÕNE kinnitab tegevuse toimumist, ilma tunnuseta.
Näiteks:
Õpilased kuulavad huviga tänast tundi.
EITAV KÕNE lükkab ümber tegevuse toimumise. Väljendatakse eitussõna ei abil, millele järgneb tegusõna; käskivas kõneviisis eitussõnad ära, ärge, ärgu.
Näiteks:
Seda teemat ei ole mõtet pikemalt seletada.
Õpilastele ei pakkunud tänane tund midagi uut.
Ära noki nina! (käskiva kõneviisi olevik)
Ärge haigutage nii suure suuga!
JAATAV KÕNE kinnitab tegevuse toimumist, ilma tunnuseta.
Näiteks:
Õpilased kuulavad huviga tänast tundi.
EITAV KÕNE lükkab ümber tegevuse toimumise. Väljendatakse eitussõna ei abil, millele järgneb tegusõna; käskivas kõneviisis eitussõnad ära, ärge, ärgu.
Näiteks:
Seda teemat ei ole mõtet pikemalt seletada.
Õpilastele ei pakkunud tänane tund midagi uut.
Ära noki nina! (käskiva kõneviisi olevik)
Ärge haigutage nii suure suuga!