Silbid annavad kõnelemisele ühtlase rütmi - silp on hääldusüksus.
Igas silbis peab olema täishäälik.
Igas silbis peab olema täishäälik.
Poolitamisel
kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega:
ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse:
sõnu onu, oli, saia, võie ei saa poolitada,
põuane poolitub põu-a-ne.
kehtivad silbitamisreeglid, aga ühe kitsendusega:
ühte tähte ei jäeta üksinda rea lõppu ega kanta üle järgmise rea algusse:
sõnu onu, oli, saia, võie ei saa poolitada,
põuane poolitub põu-a-ne.
Silbi alguse
moodustavad kaashäälikud enne silbi tuuma. Silbi algus võib koosneda
1) ühest kaashäälikust (näiteks sil-bi-ta-mi-ne) või 2) mitmest kaashäälikust (näiteks klaas) NB! Igal silbil ei pruugi olla algust (näiteks aeg, on). |
Silbi tuuma
moodustavad silbis olevad täishäälikud. Silbi tuuma võivad moodustada
1) lühikesed täishäälikud (näiteks sil-bi-ta-mi-ne) või 2) (üli)pikad täishäälikud (näiteks klaas) või 3) täishäälikuühendid (näiteks poiss). |
Silbi lõpu
moodustavad kaashäälikud pärast silbi tuuma. Silbi lõpu võivad moodustada
1) lühikesed kaashäälikud (näiteks kar-din) või 2) kaashäälikuühend (näiteks vintsk-le-ma) NB! Ka silbi lõppu ei pruugi igal silbil olla (näiteks ma-ja-le). |
Silbi piir jookseb (kahe tähega kirjutatud) pika ja ülipika hääliku vahelt. Kuid kuna me kirjutame pika k,p,t ühe tähega, siis tuleb arvestada, et üks osa häälikust on ikkagi ühe silbi lõpus ning teine osa (mida me kirja ei pane) teise silbi alguses. Ehk inimkeeli: kui järgmise silbi alguses on k,p,t, siis on eelmine silp lõpuga (kuigi me seda lõppu silbitades ei näe). |
x lühikeses silbis on üks lühike täishäälik
x lühike silp ei lõpe kaashäälikuga x lühikesele silbile järgnev silp ei alga k,p,t-ga |
x pikad silbid on kõik silbid, mis ei ole lühikesed silbid
x pikas silbis on pikk täishäälik või täishäälikuühend x pikk silp lõppeb kaashäälikuga x pikk silp on ka esmapilgul lühike silp, aga millele järgnev silp algab k,p,t-ga |