Lause on tervikliku mõtte avaldus.
​Erinevad lauseosad kannavad endas erinevat infot, et seda mõtet edasi anda.
Kõige tähtsam info lauses on tegevus.
​Kõik muu (kes, kus, millal, miks, kuidas ja mida teeb) täpsustab tegevust.
Öeldis on kõige tähtsam lauseliige. Igas lauses peab olema öeldis.
Öeldis võib koosneda ühest tegusõnast.
Näiteks: Ma olen õnnelik.

Kui tegusõna on täis- või enneminevikus, koosneb öeldis abi- ja põhitegusõnast.
Näiteks: Ma olen terve elu õnnelik olnud.
NB! Kui öeldis koosneb mitmest sõnast, siis ei pruugi nad lauses sugugi kõrvuti paikneda.

Kui öeldiseks on mitmest sõnast koosnev ülekantud tähendusega väljendtegusõna, siis kuuluvad öeldisesse kõik väljendi moodustavad sõnad hoolimata sõnaliigist.
Näiteks: Ma lasen jalga õnnetute hulgast.

Ka tegusõnaga koos olev määrsõna kuulub öeldise koosseisu.
Näiteks: Ma tunnen kaasa kurbadele inimestele.

Lauses me saame eitada ainult tegevust ja sellepärast kuulub ka eitust väljendav sõna öeldisesse.
Näiteks: Ärge muretsege nii palju!

​Ka tegusõna käändelised vormid võivad täpsustada tegevust ja kuuluvad öeldise hulka.
Näiteks: Tulevikus kavatsen hakata teisi inimesi õnnelikuks tegema.
Picture
Kuna öeldis kannab lause põhitähendust ja teised lauseliikmed sõltuvad temast, siis lause analüüs peab algama just öeldise määramisega.

Lauseanalüüsis tõmmatakse öeldisele kaks joont alla.
Alus saab olla ainult
1. ainsuses või mitmuse nimetavas käändes (kes? mis?)
Näiteks: Jõuluvana sõi verivorsti. (kes sõi verivorsti)
või
2. ainsuse või mitmuse osastavas käändes (keda? mida?)
Näiteks: Päkapikku ei olnud näha. (keda ei olnud näha)

Alust ei pruugi olla igas lauses.

1. kui öeldis on umbisikulises tegumoes, siis me tegevuse sooritajat ei tea ning lauses alust ei ole.
Näiteks: Kõik piparkoogid söödi ära. (kes sõi, me ei tea; kindlasti aga teame, et piparkoogid iseennast ei söönud - tüüpiline viga, mida ikka ja jälle tehakse)

2. tihti on tegija märgitud ainult pöördelõpuga tegusõna lõpus ning eraldi sõna alust ehk tegijat ei märgi.
Näiteks: Tegime suure pannitäie uusi piparkooke. (teame, et MEIE tegime, aga eraldi sõna selle jaoks lauses ei ole, mida alusena ära märkida)
Picture
Lauseanalüüs algab öeldise leidmisega. Kui öeldis on leitud, tuleb vaadata, kas lauses on sõnu, mis väljendaksid, kes on selle tegevuse sooritaja või olukorras olija.

Alus saab vastata ainult küsimustele KES? MIS? KEDA? MIDA?

              Lauseanalüüsis tõmmatakse alusele üks joon alla.


Kuigi sihitis näitab, kelleLE või milleLE tegevus on suunatud, ei tohi ta olla alaLEütlevas käändes. Sihitis tohib esineda vaid kolmes esimeses käändes.
Kuna nii alus kui sihitis esinevad sarnastes käänetes (erinevus on ainult ainsuses omastavas), siis võib tihti tekkida küsimus, kuidas neid ikkagi eristada. Kõige lihtsam on siiski lähtuda lause sisulisest poolest - sellest, mida lausega öelda tahetakse. Näiteks kui on lause
siis on kõige lihtsam mõelda, kes/mis keda/mida küpsetab - kas leib ema või ema leiba.
On tegusõnu, mida nimetatakse sihilisteks tegusõnadeks, see tähendab et nende juures peab alati olema ka sihitis, muidu oleks lause mõte poolik. Näiteks lause Isa teeb. on kindlasti poolik - tekib kohe küsimus MIDA?. Järelikult on tegema sihiline tegusõna, mis nõuab sihitist:
Samas jälle mõned tegusõnad saavad ilma sihitiseta ilusti hakkama: Ma magan. Sa jooksed. Ta ohkab. Me targutame. Te solvute. Nad karjuvad.

​LAUSEANALÜÜSIS MÄRGITAKSE SIHITIS KATKENDLIKU JOONEGA.
Öeldis on lause kõige tähtsam liige, tema annab tervele lausele mõtte. Ometigi on üks tegusõna, mille kohta see ei kehti - tegusõna olema on oma olemuselt tühi, ta vajab nn täiendust. 

Näiteks lause Ta on. jääb sisutühjaks, öeldis ei täida oma ülesannet, ei anna lausele mõtet. Nii vajab olema öeldisena lisatäidet ning seda teebki öeldistäide.
Picture
Öeldistäide esineb vaid lausetes, 
kus öeldiseks on tegusõna olema vorm ning 
ta näitab kes, mis või missugune on alus.
Öeldistäiteks võib olla 
nimisõna (Minu sõber on maadleja.),
omadussõna (Sa oled vastupandamatu.),
arvsõna (Ta oli võistlustel esimene.) või ka
asesõna (Sina oled see, kes...).
Öeldistäide võib olla kas
nimetavas käändes (Ma olen õpetaja.) või
osastavas käändes (Sa oled mu parimaid sõpru.).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et
ÖELDISTÄIDE
1. esineb ainult lausetes, kus öeldiseks on sõna olema vorm,
2. esineb ainult lausetes, milles on alus määratletav (kasvõi tegusõna vormis),
3. näitab kes, mis või missugune on alus.

Oht peitub selles, et iga kord, kui lauses on olema vorm öeldiseks, ei pruugigi lauses olla öeldistäidet.
Näiteks lauses Minu koeral on pikk saba. pole pikk saba mitte öeldistäide (sest lauses pole midagi, mille kohta ta ütleks kes, mis või missugune see on), vaid hoopis alus.

Määrusi tuleks lausest otsima hakata alles siis, kui kõik teised lauseliikmed on määratud, sest lihtsustatult võib öelda, et määruseks on lauses kõik, mis ei ole ei öeldis, alus, sihitis ega öeldistäide (aga sellest põhimõttest on ainult siis kasu, kui sul kõik need lauseliikmed on õigesti määratud).

Määrus väljendab lausese igasuguseid suhteid. Määrusel on palju liike, olulisemad neist on
ajamäärus - väljendab igasuhuseid ajasuhteid (See juhtus eelmisel teispäeval.),
kohamäärus - väljendab igasuguseid kohasuhteid (See juhtus Kohilas.) ja
viisimäärus - väljendab kuidas midagi tehakse (See juhtus ootamatult.).

Määruste leidmiseks on veel üks lihtne põhimõte, mis tasuks meeles pidada.
Picture
Lauses on kõik fraasid ja sõnad, 
mis on alates sisseütlevas käändes, 
mingit liiki määrused, isegi kui sa ei oska nende liiki öelda.

Nt: Emale meeldib isaga õhtuti tühjal rannal rahulikult jalutada.
Ka kõik kaassõna sisaldavad lauseosad on määrused, sest nad väljendavad mingisuguseid suhteid lauses.
Nt: Kass on laua all. (kohamäärus)