Võõrsõna on muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid jooni, nagu 1) tähed f, š, z, ž (fänn, šeff, zooloogia, džemm), 2) sõna alguses b, d, g (baar, dändi, gaas), 3) rõhk kaugemal kui esimesel silbil (kambüüs, grusiin, rododendron), 4) pikad täishäälikud kaugemal kui esimeses silbis (analüüsima, kupee, poliitika), 5) o kaugemal kui esimeses silbis (meson, video, logo), 6) tavatud häälikuühendid (sprinkler, röntgen, džungel). |
Õigekirja seisukohalt on võõrsõnade õigekiri väga keeruline teema, sest kui võõrsõnade kirjutamisel lähtuda hääldusest, siis on eksimise oht päris suur - tihti hääldataksegi võõrsõnu valesti, sest nii on lihtsam või ei tea hääldaja tegelikult sõna õigekirja.
Paljude võõrsõnade õigekirja muudab keeruliseks ka eesti keele õige hääldus.
Paljude võõrsõnade õigekirja muudab keeruliseks ka eesti keele õige hääldus.
1) Nimelt on eesti keeles g,b,d helitud häälikud nagu ka k,p,t. Seega ei ole õige hääldada g,b,d'd kuidagi eriliselt pehmelt, vaid nende hääldus sarnaneb paljuski k,p,t hääldusele.
Seega kõlab sõna gloobus õige hääldus pigem kui [kloobus], sõna banaan õige hääldus [panaan] või sõna diivan õige hääldus [tiivan]. Ja nüüd tekib küsimus, et kui inimene ei ole oma elus näinud sõna kirjapilti, siis kust ta peaks teadma, et sõna, mis hääldub kui [tiivan], tuleks kirjutada sõna alguses d-tähega? Ega siin paremat vastust ei ole, kui et selleks ongi koolis eesti keele tunnid. Või siis et sellepärast ongi lugemine oluline - et sa näeksid keele õigesti kirjutatud varianti. |
2) Sarnane probleem on ka igasuguste niinimetatud susisevate häälikutega. Nimelt on ka need eesti keeles helitud, nii et eriliselt susistada neid ei tohi. Ja kui üht ei tohi natuke rohkem susistada kui teist, siis kipuvad nad kõik väga sarnaselt häälduma ning nende sõnade ülesmärkimine kirjas on keeruline.
Eesti keeles on z [zett] helitu häälik, seega hääldub ta nagu s. Seega kui tahame kirjutada sõna loomaaed võõrsõnaga, siis kirjutame zoo, kuid hääldame [soo]. Kui Tallinnas ühistranspordiga läheneda peatusele, kust on mõnus minna loomaaeda, teatab meeldiv naisehääl peatusenime Zoo, kuid ta eksib selle sõna hääldamisel, peenendades esimest häälikut. Selline eksimine häälduses aga aitab ära hoida segadust reisijates: nad saavad aru, et on jõudnud loomaaia lähistele, mitte sohu. Nii et anname talle eksimise andeks.
Eesti keeles on z [zett] helitu häälik, seega hääldub ta nagu s. Seega kui tahame kirjutada sõna loomaaed võõrsõnaga, siis kirjutame zoo, kuid hääldame [soo]. Kui Tallinnas ühistranspordiga läheneda peatusele, kust on mõnus minna loomaaeda, teatab meeldiv naisehääl peatusenime Zoo, kuid ta eksib selle sõna hääldamisel, peenendades esimest häälikut. Selline eksimine häälduses aga aitab ära hoida segadust reisijates: nad saavad aru, et on jõudnud loomaaia lähistele, mitte sohu. Nii et anname talle eksimise andeks.
3) Veel suurem segadus tekib š [šaa] ja ž [žee] susitamisel. Eesti keeles on nad mõlemad helitud, nii et nende hääldus langeb kokku. Kas kirjutaja oskab vahet teha, millisesse sõnasse milline kirjutada, sõltub täiesti tema keelelisest silmaringist. Häälduses ei tohiks vahet teha (aga (õnneks) siiski tehakse).
Seega tuleb sõnu šokolaad, žürii, šanss, žilett hääldada alguses sarnaselt, kuid kirjutada erinevalt. NB! Kindlasti ei tohi "katusega" tähe asemel kirjutada näiteks sh või zh. |
4) Samuti on hääldusprobleemidega seotud vead ii ja joti õigekirjaga võõr- ja laensõnades. Keele eesmärk on ju info edastamine ja mida kiiremini me seda suudame teha, seda mõnusam. Ehk mida vähem silpe meil tuleb hääldada, seda kiiremini me saame ühe sõnaga ühele poole. Sellega seoses häälduses me silbitame sõnu valesti ning kuna ii ja joti õigekirjareeglid on tihedalt seotud silpidega (silbi algusesse kirjutame joti ja silbi lõppu ii), siis tekivad ka kirjutamisel vead.
Näiteks, kui sa hääldad sõna meedia, siis väga suure tõenäesusega hääldad sa seda kahesilbilisena: meed-ia (tegelikult meed-ja). Selline hääldus on õigekeele seisukohalt vale, seda näitab ka õige kirjapilt: kui see sõna oleks kahesilbiline, kirjutaksime sõna keskele joti, sest see oleks silbi alguses.
Õige hääldus on kolmesilbiline mee-di-a ning siit ongi näha õige kirjapildi põhjus - häälik asub silbi lõpus ja sellepärast kirjutame sinna ka ii. |
ÕS 2018:
korrump`eerima <28: -p`eerida, -peerin> altkäemaksuga ära ostma; kõlbeliselt rikkuma. Kolonistide korrumpeeriv mõju põlisasukaile korrump`eeruma <27> korruptsiooni mõju alla sattuma; kõlbeliselt laostuma. Korrumpeerunud ametnik korruptsi`oon <22e: -ooni, -`ooni> altkäemaksu võtmine, ametiisikute äraostetavus, pistisepoliitika; kõlbeline laostumus. Korruptsiooni+süüdistus, korruptsiooni+tajumine. Korruptant Võõrsõnade leksikon: korrumpeerima <korrump|`eerima -eerib 28 v> (< ld corrumpere rikkuma) • pistisega ära ostma, kõlbeliselt rikkuma korruptsioon <korruptsi|`oon -ooni -`ooni 22e s> (ld corruptio) • pistisevõtmine, ametnike äraostetavus, ametiisiku õiguste ja ametiseisundi kuritarvitamine isiklikel eesmärkidel, kõlbeline laostumus |